Teise Vatikani kirikukogu poolt 1965. aastal tehtud ketserlik deklaratsioon:

 

 

AVALDUS

INIMLIKU VÄÄRIKUSE

USUVABADUSEST

 

ÜKSIKISIKU JA KOGUKONDADE ÕIGUS
ÜHISKONNA- JA KODANIKUVABADUSELE USU KÜSIMUSTES

1. Meie aja inimesed on üha enam teadlikud inimese väärikusest ning üha rohkem on neid, kes nõuavad, et inimesed oma tegudes naudiksid ja kasutaksid oma vastutustundlikku otsustusvõimet ja vabadust, juhindudes kohusetundest ja mitte sunnist. Samuti nõuavad nad avaliku võimu seaduslikku piiritlemist, et õiglase vabaduse ulatust, nii üksikisiku kui ka ühenduste oma, ei saaks ülemäära piirata. See vabadusenõue inimühiskonnas on seotud ennekõike inimvaimu hüvedega, eriti nendega, mis puudutavad usu vaba praktiseerimist ühiskonnas. Pöörates hoolsalt tähelepanu neile vaimu püüdlustele ja püüdes deklareerida, kui kooskõlas need on tõe ja õiglusega, uurib see Vatikani kirikukogu püha traditsiooni ja kiriku õpetust, tuues päevavalgele uusi asju, mis on alati kooskõlas iidsetega.

Esiteks tunnistab püha kirikukogu, et Jumal ilmutas inimkonnale tee, kuidas inimesed Teda teenides võivad pääseda ja leida õnne Kristuses. Me usume, et see üks tõeline religioon püsib katoliku ja apostlikus kirikus, millele Issand Jeesus usaldas missiooni levitada seda kõigile inimestele, öeldes apostlitele: „Minge siis ja tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel ja õpetades neid pidama kõike, mida mina teid olen käskinud“ (Mt 28:19-20). Omalt poolt on kõik inimesed kohustatud otsima tõde, eriti Jumala ja Tema Kiriku kohta, ning kui nad on selle tundma õppinud, seda omaks võtma ja ellu viima.

Püha kirikukogu tunnistab samuti, et need kohustused mõjutavad ja seovad inimeste südametunnistust ning et tõde kehtestab end ainult tõe enda jõu läbi, mis tungib hinge õrnalt, kuid võimsalt. Kuna usuvabadus, mida inimesed vajavad oma Jumala kummardamise kohustuse täitmiseks, puudutab puutumatust sundusest kodanikuühiskonnas, jätab see puutumata traditsioonilise katoliku doktriini üksikisikute ja ühiskondade moraalse kohustuse kohta tõelise religiooni ja Kristuse ainsa Kiriku ees. Lisaks, käsitledes seda religioosset tõde, kavatseb püha kirikukogu arendada edasi hiljutiste paavstide doktriini inimese puutumatute õiguste ja ühiskonna õiguskorra kohta.

I PEATÜKK

USUVABADUSE ÜLDINE MÕISTE

Usuvabaduse objekt ja alus

2. Käesolev Vatikani kirikukogu kuulutab, et inimesel on õigus usuvabadusele. See vabadus seisneb selles, et kõik inimesed on immuunsed sundusele, olgu see siis üksikisikute, sotsiaalsete rühmade või mis tahes inimvõimu poolt, nii et usuasjades ei tohiks kedagi sundida tegutsema oma südametunnistuse vastu ega takistada kedagi tegutsemast vastavalt sellele, olgu siis eraviisiliselt või avalikult, üksi või koos teistega, õigetes piirides. Lisaks kuulutab see, et usuvabaduse õigus põhineb tõeliselt inimese enda väärikusel, nagu seda mõistab Jumala ilmutatud sõna ja loomulik mõistus ise. Inimese õigust usuvabadusele tuleb tunnustada ühiskonna õiguskorras, nii et sellest saaks kodanikuõigus.

Kõik inimesed on oma loomupärase väärikuse tõttu – see tähendab, et neil on mõistus ja vaba tahe ning seega isiklik vastutus – oma loomusest ajendatud ja moraalselt kohustatud otsima tõde, eriti seda, mis puudutab religiooni. Samuti on nad kohustatud aktsepteerima teadaolevat tõde ja korraldama kogu oma elu vastavalt selle nõuetele. Kuid inimesed ei saa seda kohustust oma loomusele sobival viisil täita, kui neil pole nii psühholoogilist vabadust kui ka immuunsust välise sunduse suhtes. Järelikult ei põhine usuvabaduse õigus inimese subjektiivsel meeleseisundil, vaid tema loomusel. Seega säilib õigus sellele immuunsusele ka neil, kes ei täida kohustust otsida ja järgida tõde, ning selle teostamist, eeldusel, et säilitatakse õiglane avalik kord, ei saa takistada.

Usuvabadus ja inimese side Jumalaga

3. Kõik see saab veelgi selgemaks neile, kes arvestavad, et inimelu kõrgeim norm on seesama jumalik seadus – igavene, objektiivne ja universaalne –, mille abil Jumal korraldab, suunab ja valitseb maailma ja inimühiskonna teid vastavalt oma tarkuse ja armastuse kavandile. Jumal teeb inimkonnast selle seaduse osalise, et me jumaliku ettehoolduse leebe korralduse läbi võiksime üha enam tundma õppida muutumatut tõde. Seetõttu on igaühel kohustus ja sellest tulenevalt ka õigus otsida tõde usulistes küsimustes, et nad sobivaid vahendeid kasutades võiksid targalt kujundada õiglasi ja tõeseid südametunnistuse otsuseid.

Nüüd tuleb tõde otsida viisil, mis on kohane inimese väärikuse ja sotsiaalse loomusega, see tähendab vaba uurimise kaudu, kasutades õpetust või haridust, suhtlemist ja dialoogi, mille abil mõned selgitavad teistele tõde, mille nad on leidnud või usuvad olevat leidnud, et aidata üksteist tõe otsinguil; ja kui see on teada, tuleb see kindlalt isikliku nõusolekuga vastu võtta.

Inimene tajub ja tunneb jumaliku seaduse diktaate ära oma südametunnistuse kaudu; südametunnistuse kaudu, mida ta on kohustatud kõigis oma tegevustes ustavalt järgima, et jõuda Jumalani, kes on tema eesmärk. Seetõttu ei saa teda sundida tegutsema oma südametunnistuse vastu. Samuti ei saa teda takistada tegutsemast vastavalt oma südametunnistusele, eriti usuasjades. Sest usupraktika seisneb oma olemuselt ennekõike vabatahtlikes ja vabades sisemistes tegudes, mille kaudu inimene on otseselt seotud Jumalaga: selliseid tegusid ei saa käskida ega keelata pelgalt inimliku autoriteedi poolt. Ja inimese sotsiaalne olemus nõuab, et ta oma sisemisi usuakte väliselt väljendaks, et ta suhtleks teistega usuasjades, et ta tunnistaks oma religiooni ühiselt.

Seega on see solvang inimesele ja korrale, mille Jumal on inimestele kehtestanud, kui õiglase avaliku korra kaitsmise kõrval keelatakse inimesel ühiskonnas usuvabadus.

Lisaks ületavad religioossed teod, mille kaudu inimesed oma sügavaimate veendumuste põhjal privaatselt ja avalikult Jumalaga suhestuvad, oma olemuselt maise ja ajaliku korra. Järelikult peab ilmalik võim, mille tegelik eesmärk on kaitsta ühist hüve ajas, tunnustama ja julgustama oma kodanike religioosset elu; aga ületab ta oma volitusi, kui ta püüab religioosseid tegusid suunata või takistada.

Usukogukondade vabadus

4. Üksikisikutele kuuluvat vabadust või puutumatust sunni suhtes usulistes küsimustes tuleb tunnustada ka siis, kui nad tegutsevad kollektiivselt. Sest nii inimkonna kui ka religiooni enda sotsiaalne olemus nõuab usukogukondi.

Neil kogukondadel on, eeldusel, et avaliku korra õiglasi nõudeid ei rikuta, õigus puutumatusele valitseda end oma reeglite järgi, austada jumalust avaliku jumalateenistusega, abistada oma liikmeid usuelu elluviimisel ja toetada neid doktriiniga ning edendada institutsioone, kus liikmed teevad koostööd, et korraldada oma elu vastavalt oma usulistele põhimõtetele.

Usukogukondadel on ka õigus, et neid ei takistataks õiguslike vahenditega ega tsiviilvõimu haldusaktidega oma vaimulike valimisel, koolitamisel, ametisse nimetamisel ja üleviimisel, suhtlemisel usuvõimude ja mujal maailmas asuvate kogukondadega või usuhoonete valimisel ning sobiva vara omandamisel ja kasutamisel.

Usukogukondadel on samuti õigus, et neid ei takistataks oma usku õpetamast ja avalikult tunnistamast nii suuliselt kui ka kirjalikult. Usu levitamisel ja tavade tutvustamisel tuleb aga alati hoiduda igasugustest tegudest, mis võivad tunduda sunduse, ebaaususe või ebaõiglase veenmisena, eriti harimatute või abivajavate inimestega suheldes. Sellist käitumist tuleks pidada enda õiguste kuritarvitamiseks ja teiste õiguste rikkumiseks.

Usuvabadus hõlmab ka usukogukondade õigust vabalt väljendada oma doktriini ainulaadset väärtust ühiskonna korrastamise ja kogu inimtegevuse elavdamise seisukohast. Lõpuks põhineb inimkonna sotsiaalsel olemusel ja religiooni enda olemusel üksikisikute õigus oma usulisest tundest lähtuvalt vabalt koguneda või luua hariduslikke, kultuurilisi, heategevuslikke ja sotsiaalseid ühendusi.

Perekonna usuvabadus

5. Igal perekonnal kui ühiskonnal, millel on oma loomupärased ja põhiõigused, on õigus vabalt korraldada oma kodust usuelu vanemate juhtimisel. Vanematel on õigus määrata oma lastele antava usulise kasvatuse vorm vastavalt oma usulistele veendumustele. Seetõttu peab ilmalik võim tunnustama vanemate õigust valida koole või muid haridusvahendeid tõeliselt vabalt, ilma et see valik neile otseselt või kaudselt ebaõiglaselt koormaks. Lisaks rikutakse vanemate õigusi, kui lapsed on sunnitud käima koolitundides, mis ei vasta vanemate usulistele veendumustele, või kui kehtestatakse ühtne haridussüsteem, mis välistab usulise õpetuse täielikult.

Usuvabaduse edendamine

6. Kuna ühiskonna ühine hüve, mis on ühiskondliku elu tingimuste summa, mille abil inimesed saavad täielikumalt ja kergemini saavutada oma täiuslikkust, tugineb ennekõike inimese õiguste ja kohustuste austamisele, puudutab usuvabaduse õiguse kaitse kodanikke, riigivõimu, Kirikut ja teisi usukogukondi vastavalt igaühe eripärale, võttes arvesse nende vastavat kohustust ühise hüve ees.

Puutmatute inimõiguste kaitsmine ja edendamine on iga tsiviilvõimu oluline kohustus. Seega peab tsiviilvõim võtma tõhusa vastutuse kõigi kodanike usuvabaduse kaitsmise eest õiglaste seaduste ja muude sobivate vahendite abil ning soodustama soodsaid tingimusi usuelu edendamiseks, et kodanikud saaksid tõhusalt teostada oma usulisi õigusi ja täita oma kohustusi ning ühiskond ise saaks seeläbi nautida õigluse ja rahu õnnistusi, mis tulenevad inimkonna truudusest Jumalale ja Tema pühale tahtele.

Kui rahvaste eripära arvestades antakse usulisele kogukonnale ühiskonna õiguskorras eriline tsiviiltunnustus, on vajalik, et samal ajal tunnustataks ja austataks kõigi kodanike ja usuliste kogukondade õigust usuvabadusele.

Lõpuks peab ilmalik võim tagama, et kodanike õiguslikku võrdsust, mis kuulub samuti ühiskonna ühise hüve hulka, ei kahjustataks kunagi, ei avalikult ega salaja, usulistel põhjustel, kuna nende vahel ei tehta mingit vahet.

Sellest järeldub, et avalik võim ei saa kodanikke sundida sunni, hirmu või muul viisil ühtegi usku tunnistama või sellest loobuma ega saa takistada kedagi usukogukonnaga liitumast või sellest lahkumast. Ja see on veelgi enam vastuolus Jumala tahte ja inimese ning perekonna pühade õigustega, kui religiooni kaotamiseks või mahasurumiseks kasutatakse mis tahes vormis jõudu, olgu siis kogu inimkonna, konkreetse piirkonna või konkreetse grupi seas.

Usuvabaduse piirid

7. Usuvabadust teostatakse inimühiskonnas ja seetõttu allub selle kasutamisele teatud reeglid, mis seda reguleerivad.

Kõikide vabaduste teostamisel tuleb järgida isikliku ja sotsiaalse vastutuse moraalipõhimõtet: oma õiguste teostamisel on iga üksikisik ja sotsiaalne grupp moraaliseaduse kohaselt kohustatud arvestama teiste õigustega, oma kohustustega teiste ees ja kõigi ühise hüvega. Kõigi suhtes tuleb käituda õiglaselt ja inimlikult.

Lisaks, kuna kodanikuühiskonnal on õigus kaitsta end usuvabaduse ettekäändel toimuvate kuritarvituste eest, on selle kaitse pakkumine eelkõige tsiviilvõimu kohustus. Seda ei tohi aga teha meelevaldselt ega ühte poolt ebaõiglaselt eelistades, vaid vastavalt objektiivse moraalse korraga kooskõlas olevatele õigusnormidele. Need normid on vajalikud kõigi kodanike nende õiguste tõhusaks kaitsmiseks ja nende õiguste rahumeelseks tasakaalustamiseks, ausa avaliku rahu edendamiseks, mis on korrapärane kooseksisteerimine tõelises õigluses, ning avaliku moraali nõuetekohaseks kaitsmiseks. Kõik see moodustab ühise hüve põhialuse ja on hõlmatud avaliku korra mõistega. Lisaks tuleb ühiskonnas järgida tervikliku vabaduse põhimõtet, mille kohaselt tuleb inimkonna vabadust tunnustada nii laialdaselt kui võimalik ja seda tuleks piirata ainult siis ja vajalikus ulatuses. Haridus vabaduse teostamiseks.

8. Meie aja inimesi survestatakse mitmel moel ja nad on ohus jääda ilma omaenda valikuvabadusest. Pealegi on palju neid, kes kalduvad vabaduse ettekäändel hülgama igasuguse allumise ja alavääristama kohast kuulekust.

Seepärast manitseb see Vatikani kirikukogu kõiki, aga eriti neid, kes vastutavad teiste harimise eest, püüdma kujundada inimesi nii, et nad austades moraalset korda, kuuletuksid seaduslikule autoriteedile ja oleksid tõelise vabaduse armastajad; mehed, kes hindaksid asju oma kriteeriumide järgi tõe valguses, kes korraldaksid oma tegevust vastutustundlikult ning kes püüaksid toetada kõike, mis on tõsi ja õiglane, seostades oma tegusid rõõmuga teistega.

Seega peaks usuvabadus olema suunatud ka sellele, et aidata meestel vastutustundlikumalt oma kohustusi ühiskondlikus elus täita.

II PEATÜKK

USUVABADUS ILMUTUSKIRJA VALGUSES

Usuvabaduse doktriin
Selle juured on sügavalt juurdunud Ilmutusraamatusse

9. Kui käesolev Vatikani kirikukogu deklareerib inimese õigust usuvabadusele, tugineb ta oma deklaratsioonis inimese väärikusele, mille nõuded on sajandite kogemuse kaudu inimmõistusele üha ilmsemaks saanud. Lisaks on see vabadusõpetus juurdunud jumalikusse Ilmutusse ja seetõttu peavad kristlased seda veelgi religioossemalt järgima. Sest kuigi Ilmutus ei kinnita otseselt õigust olla usuasjades välise sunni suhtes immuunne, ilmutab see siiski inimese väärikust kogu selle täiuses, näitab Kristuse lähenemist inimvabadusele kohustuse täitmisel uskuda Jumala sõnasse ja õpetab meile vaimu, mida selle Meistri jüngrid peavad kõiges ära tundma ja järgima. Kõik see selgitab üldpõhimõtteid, millele selle usuvabaduse deklaratsiooni õpetus tugineb. Ennekõike on usuvabadus ühiskonnas täielikus kooskõlas kristliku usuakti vabadusega.

Usuavalduse vabadus

10. Üks katoliku doktriini olulisemaid põhimõtteid, mis sisaldub Jumala Sõnas ja mida isad pidevalt õpetavad, on see, et inimene peab uskudes Jumalale vabatahtlikult vastama ja et seetõttu ei tohiks kedagi sundida usku vastu tahtmist omaks võtma. Sest usuakt on oma olemuselt vabatahtlik, kuna inimene, kelle Päästja Kristus on lunastanud ja Jeesus Kristus on kutsunud lapsendajaks, ei saa pidada Jumalat, kes ennast ilmutab, kui ta Isa poolt kutsutuna ei anna Jumalale usu ratsionaalset ja tasuta kingitust. Seega on usu loomusega täiesti kooskõlas, et igasugune inimestepoolne pealesurumine religioossetes küsimustes on välistatud. Järelikult aitab usuvabaduse kord oluliselt kaasa sellise olukorra edendamisele, kus inimesi saab kergesti kutsuda kristlikku usku, nad saavad selle omal soovil omaks võtta ja seda aktiivselt oma elu igas aspektis tunnistada.

Kristuse ja apostlite käitumine

11. Jumal kutsub inimesi kindlasti teenima teda vaimus ja tões ning seetõttu on nad südametunnistuselt seotud, kuid mitte sunnitud. Sest Jumal arvestab inimese väärikusega, kelle ta ise lõi, kes peab juhinduma oma tahtest ja nautima vabadust. See ilmnes eriti selgelt Kristuses Jeesuses, kelles Jumal ilmutas end täiuslikult ja tegi oma teed teatavaks. Tõepoolest, Kristus, kes on meie Õpetaja ja Issand, tasane ja alandlik südamelt, tõmbas ja kutsus kannatlikult jüngreid. On tõsi, et ta toetas ja kinnitas oma jutlust imedega, et äratada ja tugevdada oma kuulajate usku, kuid mitte sundida neid. Ta küll noomis nende uskmatust, kes teda kuulsid, kuid jättis karistuse Jumala hooleks kohtupäevaks. Kui ta saatis apostlid maailma, ütles ta neile: „Kes usub ja on ristitud, see päästetakse, aga kes ei usu, mõistetakse hukka“ (Mk 16:16). Kuid teades, et nisu sekka oli külvatud umbrohtu, käskis ta jätta mõlemad kasvama kuni lõikuseni, mis toimub ajastu lõpus. Ta loobus poliitilisest Messiast ja jõuga valitsejast ning eelistas nimetada end Inimese Pojaks, kes tuli „teenima ja andma oma elu lunaks paljude eest“ (Markuse 10:45). Ta ilmutas end Jumala täiusliku sulasena, kes „ei murra murtud pilliroogu ega kustuta hõõguvat tahti“ (Matteuse 12:20). Ta tunnustas ilmalikku võimu ja selle õigusi, käskides maksta keisrile makse, kuid hoiatas selgelt, et Jumala ülimuslikke õigusi tuleb austada: „Andke keisrile, mis on keisri oma, ja Jumalale, mis on Jumala oma“ (Matteuse 22:21). Lõpuks, lõpetades lunastustöö ristil, et saavutada inimkonnale pääste ja tõeline vabadus, viis Ta lõpule oma ilmutuse. Ta tunnistas tõest, kuid ei tahtnud seda jõuga peale suruda neile, kes talle vastu vaidlesid. Sest tema riiki ei kaitsta jõuga, vaid see rajatakse tõe tunnistamise ja selle kuulamise kaudu ning kasvab armastuse läbi, millega ristil ülendatud Kristus inimesi enda poole tõmbab.

Apostlid, keda õpetas Kristuse sõna ja eeskuju, järgisid sama teed. Kiriku algusaegadest peale püüdsid Kristuse jüngrid juhtida inimesi tunnistama Kristust Issandana, mitte sunni või Evangeeliumi vääritu kavalusega, vaid ennekõike Jumala sõna väe läbi. Nad kuulutasid resoluutselt kõigile Jumala, Päästja plaani, "kes tahab, et kõik inimesed päästetaks ja tuleksid tõe tunnetamisele" (1Tm 2:4); kuid samal ajal austasid nad nõrku, isegi neid, kes eksid, näidates seega, kuidas "igaüks annab Jumalale aru endast" (Rm 14:12) ja peab samal ajal kuuletuma oma südametunnistusele. Nagu Kristus, olid ka apostlid alati pühendunud Jumala tõe tunnistamisele, julgedes üha suurema julgusega kuulutada rahva ja võimuesindajate ees "Jumala sõna julgusega" (Ap 4:31). Sest nad uskusid vankumatu usuga, et Evangeelium ise on tõeliselt Jumala vägi igaühe päästmiseks, kes usub. Seepärast, põlates kõiki „lihalikke relvi“ ning järgides Kristuse tasaduse ja alandlikkuse eeskuju, kuulutasid nad Jumala sõna, usaldades täielikult selle jumalikku väge hävitada Jumala vaenlased ja juhtida inimesi uskuma Kristusesse ja kuuletuma Talle. Apostlid, nagu ka Õpetaja, tunnustasid legitiimset ilmalikku võimu: „Ei ole muud võimu kui see, mille Jumal on seadnud,“ õpetab apostel, kes seejärel käsib: „Igaüks olgu allaheitlik valitsevatele võimudele...“ „Kes paneb vastu võimule, see paneb vastu Jumala seatud korrale“ (Rm 13:1-2). Ja samal ajal ei kartnud nad avalikule võimule vastu astuda, kui see oli vastuolus Jumala püha tahtega: „Jumalale tuleb rohkem kuuletuda kui inimestele“ (Apostlite teod 5:29). Lugematud märtrid ja ustavad on seda teed läbi sajandite ja kogu maailmas järginud.

Kirik käib Kristuse ja apostlite jälgedes

12. Seega järgib Kirik, olles ustav evangeeliumi tõele, Kristuse ja apostlite teed, kui ta tunnistab ja edendab usuvabadust kooskõlas inimväärikuse ja Jumala ilmutusega. Läbi aegade on ta säilitanud ja õpetanud Õpetajalt ja apostlitelt saadud õpetust. Kuigi Jumala rahva elus, inimkonna ajaloo keerdkäikudel, on mõnikord olnud käitumisviise, mis on vähem kooskõlas evangeeliumi vaimuga ja isegi sellele vastupidised, on Kirik alati säilitanud õpetuse, et kedagi ei tohiks usku omaks võtma sundida.

Sel viisil toimis evangeelne käärimisprotsess pikka aega inimeste meeltes ja aitas võimsalt kaasa sellele, et nad sajandite jooksul suutsid oma isiku väärikust täielikumalt tajuda ning küpsemaks muuta veendumuse, et religioossetes küsimustes tuleks seda väärikust ühiskonnas säilitada, olles immuunne igasuguse inimliku sunni suhtes.

Kiriku vabadus

13. Kiriku, isegi ilmaliku ühiskonna enda hüvanguks vajalike asjade hulgas, mida tuleb säilitada igal ajal ja igas kohas ning kaitsta igasuguse ebaõigluse eest, on kahtlemata äärmiselt oluline, et Kirikul oleks nii palju tegutsemisvabadust, kui on vaja inimkonna päästmise eest hoolitsemiseks. Sest see on püha vabadus, millega Jumala ainusündinud Poeg rikastas Kirikut, ostes selle oma verega. See on Kirikule tõeliselt nii omane, et need, kes sellele vastu seisavad, tegutsevad Jumala tahte vastaselt. Kiriku vabadus on Kiriku ja avaliku võimu ning kogu ilmaliku korra vaheliste suhete aluspõhimõte.

Kirik nõuab endale vabadust inimühiskonnas ja igasuguse avaliku võimu ees, kuna ta on vaimne autoriteet, mille on seadnud Issand Kristus, kellele jumaliku käsu kohaselt kuulub kohustus minna kogu maailma ja kuulutada evangeeliumi igale loodule. Samuti nõuab Kirik endale vabadust niivõrd, kuivõrd ta on inimühiskond, kellel on õigus elada tsiviilühiskonnas kristliku usu normide kohaselt.

Nüüd, kus usuvabadus on normiks – mitte ainult sõnades kuulutatud või seadustega kinnitatud, vaid ka siiralt ellu viidud –, saavutab Kirik lõpuks nii seaduses kui ka faktides stabiilse seisundi vajalikuks iseseisvuseks oma jumaliku missiooni täitmisel, iseseisvuseks, mida kiriklikud võimud on ühiskonnas kõige järjekindlamalt rõhutanud. Ja samal ajal on kristlastel, nagu kõigil teistelgi inimestel, kodanikuõigus, et neid ei takistataks elamast vastavalt oma südametunnistusele. Seega valitseb kiriku vabaduse ja usuvabaduse vahel harmoonia, mida tuleb tunnustada kõigi inimeste ja kogukondade õigusena ning õigussüsteemis kinnitada.

Kiriku kohustus

14. Selleks, et täita jumalikku käsku: „Tehke jüngriteks kõik rahvad“ (Mt 18:19–20), peab katoliku kirik usinalt püüdlema, „et Jumala sõna leviks ja saaks austatud“ (2Ts 3:1).

Ta anub tungivalt kõiki oma lapsi ennekõike esitama "palumisi, anumisi, palveid ja tänupalveid kõigi inimeste eest... Sest see on hea ja meelepärane meie Päästja Jumalale, kes tahab, et kõik inimesed päästetaks ja tuleksid tõe tunnetamisele" (1Tm 2:1-4).

Usklikud peavad omalt poolt oma südametunnistuse kujundamisel hoolsalt pöörama tähelepanu Kiriku pühale ja kindlale õpetusele. Sest Kristuse tahte kohaselt on katoliku Kirik tõe õpetaja ning tema missioon seisneb tõe, mis on Kristus, autentses kuulutamises ja õpetamises ning samal ajal inimloomusest endast tulenevate moraalse korra põhimõtete kuulutamises ja kinnitamises oma autoriteediga. Lisaks olgu usklikud uskmatutega suheldes targad ja levitagu elu valgust „Pühas Vaimus, siiras armastuses, tõe sõnades“ (2Kr 6:6-7), kogu usalduse ja apostliku innukusega, isegi vere valamiseni.

Sest jüngril on Kristuse, Õpetaja ees tõsine kohustus iga päev paremini tundma õppida tõde, mille ta on Temalt saanud, seda ustavalt kuulutada ja vapralt kaitsta, välistades kõik vahendid, mis on vastuolus Evangeeliumi vaimuga. Samal ajal aga kutsub Kristuse armastus teda armastuse, arukuse ja kannatlikkusega kohtlema neid, kes elavad eksiteel või usu mittetundmises. Seetõttu tuleb arvestada nii kohustustega Kristuse ees, elavaks tegeva Sõnaga, mida tuleb kuulutada, kui ka inimese õigustega ja armu mõõduga, mille Jumal on Kristuse kaudu andnud inimkonnale, keda kutsutakse usku meelsasti vastu võtma ja tunnistama.

JÄRELDUS

15. Seega on ilmne, et meie aja inimesed soovivad vabalt usku tunnistada nii eraelus kui ka avalikult; ja veelgi enam, usuvabadus on paljudes põhiseadustes kuulutatud kodanikuõiguseks ja seda tunnustatakse pidulikult rahvusvahelistes dokumentides.

Kuid on olemas režiime, kus kuigi põhiseadus tunnustab usuvabadust, püüab avalik võim ise takistada kodanikel usku praktiseerimast ning muuta usukogukondade elu äärmiselt raskeks ja ohtlikuks.

Tervitades rõõmuga selle aja soodsaid märke, kuid mõistes kurbusega hukka need kahetsusväärsed faktid, manitseb püha kirikukogu katoliiklasi ja palub kõigil inimestel äärmise hoolega kaaluda usuvabaduse vajalikkust, eriti inimkonna praegustes oludes.

On ilmne, et kõik rahvad on üha ühtsemad, et eri kultuuride ja religioonidega inimesi seovad tihedamad sidemed ning et teadlikkus individuaalsest vastutusest kasvab. Seetõttu on inimkonna rahumeelsete suhete ja harmoonia loomiseks ja kindlustamiseks oluline, et usuvabadust kaitstaks kogu maailmas tõhusate õiguslike kaitsemeetmetega ning et austataks üksikisikute ülimaid kohustusi ja õigusi oma usuelu ühiskonnas vabalt arendada.

Jumal, kõikide Isa, andku inimkonnale usuvabaduse usina järgimise kaudu ühiskonnas, Kristuse armu ja Püha Vaimu väe läbi, et see saavutaks üleva ja eksimatu "Jumalalaste au vabaduse" (Rm 8:21).

Kõik selles deklaratsioonis oli Pühima Kirikukogu isadele meelepärane. Ja meie, Kristuse antud apostelliku autoriteediga, koos auväärsete isadega Pühas Vaimus, kiidame need heaks, määrame ja kehtestame ning käsime, et need pärast sünodaalset otsustamist Jumala auks välja kuulutataks.

Roomas, Püha Peetruse katedraalis, 7. detsembril 1965.

Mina, PAULUS, katoliku kiriku piiskop